täna tundsin üle pika aja, et tahan tõesti blogi täita. täiesti päriselt. mulle tundus, et mul on jälle mõtteid, mida laiemate internetiavarustega jagada. iseasi, kas ma suudan neid ka kirja panna.

mida rohkem ma näen, kuulen, loen ja õpin, seda suuremaks kasvab teadmistejanu. õilis iseenesest. aga selle janu rahuldamine on omaette missioon, mis nõuab eneseületamist. eks nüüd lähiajal tuleb see asi, see eneseületus ette võtta küll. õudus tuleviku ees on nii suur. ja mitte ainult minul. uudishimu tapab. ootus ja ärevus, ootusärevus.
just sellised mõtted, kus ja kellega ja kuidas olen ma samal ajal aastal 2010, tekitavad hirmsat segadust minu loodetavasti arenevates ajumikroosakestes.

tunnen, et elan jälle, tunnen, et lõpuks üle pika aja suudan ise ja täiesti ise kontrollida oma mõtteid ja tundeid ja tahtmisi. nagu oleks nõukogude okupatsiooni alt vabanenud. kuidagi iseenesest. ei tea, kas peaks selle üle rõõmustama või kurvastama.

olen naiivne, kommerts ja pealiskaudne, aga vähemalt rõõmus.
see on vist see suurekssaamine.

armsatele.