mul tekks jälle tahtmine ja vajadus siia mõned read kirja panna.
enda jaoks ehk ainult. ma isegi ei lugenud oma vanu postitusi läbi, ma ei mäletagi, millal ja mida ma siia viimati kirjutasin.
nüüd on suvi. või noh, tegelikult kevad küll, aga õues on soe. istusin just rõdul, lugesin steppenwolf'i, silitasin kassi, vaatasin merd ja mõtlesin.
mõtlesin elust ja asjadest. tavaliselt ma mõtlen elust ja asjadest ja inimestest, seekord inimestest ei mõelnudki, võibolla ehk nii palju, et endast. aga ma mõtlesin, kui palju on maailmaruumil meile pakkuda. ja ma tahaksin seda kõike maitsta, kasvõi natukene. mida rohkem lugeda, näha ja kogeda, seda rohkem mõistan ma, kui rumal ma tegelikult olen, kui vähe ma tean. tahaksin veel nii paljut näha ja õppida.
nüüd võtaksin ühe cup of coffee ja loeksin lõputult. mul on terve nimekiri raamatutest järjekorras, aga lihtsalt ei ole aega ega jaksu. ja siis tahaksin veel viljandisse uisutama minna, siis tahaksin isale külla minna, siis tahaksin langevarjuga hüpata ja siis tahaksin tahaksin tahaksin kõike, eks ma üritan tasapisi oma tahtmisi teostada. koolitöö võtab muidugi suurema osa ajast. natukene ma isegi tahan koolis ka käia. mul on hea meel, et ma olen suutnud selle endale võimalikult vähe rutiinseks teha. ja kui läheb rutiinseks, tuleb jälle natukene popitada ja endale ikka sekeldusi tekitada, muidu tekib mandumus, ääretu mandumus.
mu jutt on üsna seosetu, aga ma olen sellega rahul. oleks igav lihtsalt kirjutada, lihtlausetega. segadus on ilus, seda on põnev lahti harutada, segadus tekitab joovastust. minul. vähemalt.
ja nüüüd. kohvviii!